Kui tegin oma esimesed fotoklõpsud, polnud digimaailmast veel midagi teada. Elasin analoogmaailmas.

Digitaliseeritud analoogpildid

Esimesed fotod sai tehtud 35mm filmil, mida tuli vahetada pimedas ja ilmutada pimikus, kus kasutada võis vaid punast valgust. Fotode ilmutamiseks kasutasin mitmeid fotovanne, ilmutuskeemia vedelikke, fotopabereid ning riputasin märjad pildid pesunööri ja pesulõksude abil kuivama.  See oli põnevushetk mida võiks nostalgia mõttes vahel harva tänases ajas kasutada.

Filmirull tuli aparaadist pimedas välja võtta. Oli äärmiselt oluline olla tähelepanelik ning veenduda, et pimiku uks on kindlalt valguse eest suletud. Ilmutamise ajal oli vajalik uks seestpoolt lukustada, et keegi ei siseneks pimikusse. VALGUS OLEKS HÄVITANUD KOGU PILDISTATUD MATERJALI.

Ja siis tuli võimalus saata pildid Soome kust tulid tagasi negatiivid koos 10 x 15 cm piltidega spetsiaalses fotoümbrikus. Oi seda avamise rõõmu ja ka kohatist pettumust.

Filmis oli kas 16, 24 või 36 kaadrit. Iga klõps mida fotoaparaadiga tegin, tuli hoolikalt läbi kaaluda, et vältida mõttetuid kaadreid, mis tekitasid lisategevust, kulutasid aega ja ressursse. Vahel lipsas ka kehva kvaliteediga pildid sekka, eriti liikuvate loomade, laste, lindude pildistamisel.

Fotoaparaatide valik ja nende tehnoloogia olid selleks ajaks muutunud suhteliselt võimaluste rohkeks ja  kompaktseks, nii, et sai seebikarbi lahedalt käekotti mahutada lisaks juurde veel mitu-mitu filmirulli ja valgust mitteläbilaskvat koti, filmirulli vahetamiseks ja täis filmirulli hoiustamiseks.

Olin tavakasutaja ja kasutasin laiatarbe fotoaparaati ilma lisa objektiivita. Sellega pildistamiseks oli kõik sätted juba ette reguleeritud, isegi välku ei saanud välja lülitada. Lihtsalt vaatasin väikese akna kaudu sihitavat objekti ja KLÕPS.

Valguse reguleerimiseks kasutasin tavalist paberit või šokolaadi fooliumpaberit. Põhiline reguleerimine toimus läbimõeldult, sammukeste siia-sinna liikumisega, vahel poolkükkides, pikali, turnides kõrgemale puu otsa, aiale või trepi äärtele, otsides õiget pildistamise kaadrit, samal ajal jälgides hoolikalt õigeid valguse ja varju nurki. Hea pildi saavutamiseks nõudis see päris palju füüsilist liikumist.

Profikaameratel oli juba üsna muljetavaldavad võimalused ja objektiivid. Vahel õnnestus kõrvalt vaadata profikaamerat, millel olid vahetatavad, suured ja reguleeritavad objektiivid ning neid võis juba kaamerateks nimetada. Filmi tegemiseks kasutati siiski ühte kaamerat ja fotode jaoks teist.

Keerulisematel aparaatidel sai ise reguleerida säriaega, ava ja fookust. ZOOM-objektiiv aga andis vabaduse tuua kauge objekt lähemale ilma, et peaksid ise sammugi liigutama – luksus, mida mu esimesel ‘seebikarbil’ ei olnud.”

Vaikselt lisandus iga aastaga uusi võimalusi, kuni aastal 2005 sain esimest korda telefoniga digitaalseid pilte teha. Veidi hiljem, umbes aasta pärast, tegin digitaalseid fotosid Canon fotoaparaadiga. Tollal polnud veel lisaekraani, kust valminud pilti vaadata või vajadusel kustutada saaks.

Sellest ajast alates algas hüppeline muutus uute tehnoloogiate suunas, kus uued fotoaparaadid ja -kaamerad ilmusid poe riiulitele nagu konveierilt, iga poole aasta järel midagi täiesti uut. Infotulv ajas pea segi uute tehnoloogiate õpetusi lugedes. Jõudsin ühe aparaadi selgeks õppida kui juba tuli välja uus mudel.

Järgnesid filmikaamerad, millega sai teha ka fotosid, lisandusid erinevad objektiivid, esimesed lainurkobjektiivid ja kõiksuguseid filtreid ning lisatarvikuid mida kõike ei jõudnudki läbi vaadata.

Ja SIIS saabusid peegelkaamerad. See oli tõeliselt tormiline ja põnev ajastu. Esmalt tulid poolkaader kaamerad, seejärel täiskaader kaamerad. Fotode ja filmikeste maailm paisus erakordselt suureks. Pildistada võis suisa lohakalt ja kümneid järjestikuseid võtteid. Piirangud olid murtud. Fotokvaliteet aina paranes.

Algas nutitelefonide aeg, kus ka foto režiim sees, millega juba arvestada võis. Nupu telefonide pildikvaliteet on jäänud paigale või ainult pisut paranenud.

Siit sai alguse tänapäeva kiire tõus kõrgustesse ja kaugustesse ning see jätkub pidevalt. Tekkinud on äärmiselt tihe konkurents.

Tänapäeval ei kujutaks keegi ette nutitelefoni ilma kaamerata. Resolutsioonid aina paranevad ning uusi innovaatilisi lahendusi tuleb järjest juurde. Pildikvaliteet võistleb profi kaameratega. Nutitelefonidele tuleb juurde lisavarustust ja objektiive. Kõik on reguleeritav. Ei mingeid pimikuid ega suurt võimlemist valguse ja parema pildi püüdmiseks – head aega piirangud!

Kaadri võimlemist tuleb ette vaid atraktiivse foto saamiseks eri plaane kasutades.

Ja kuhu edasi?

Võiks ju unistada, et ilmuvad “Multifonid”, mida ei pea füüsiliselt käes hoidma, et jäädvustada olulisi ajahetki tulevikuks.

Kokkuvõtteks.

Teekond analoogmaailmast digimaailma jõudmine kestis ca 20 aastat. 35 mm filmirullist,ilmutatud paberfoto asemel on tänapäeval saanud nutifoniga tehtud digifotod, mis asuvad näiteks pilves, arvutis või välisel andmekandjal, võimaldades vajadusel see igal hetkel trükkida.

Algse foto tegemise piiratus ja ühele fotole kuluv aeg on ajas muutunud kiiremaks ja efektiivsemaks 200 x ja ehk rohkemgi.

Tulevik on üha uuema tehnoloogia arengu hüppe ootuses.

Võib-olla saame juba peagi hetki jäädvustada vaid nupu vajutusega või häälega juhituna, ilma et peaksime füüsilist jäädvustusseadet käes hoidma.